Pakendatud kauba soetamine on hõlbus – vaatad pakendit ja hinda ning kui sobib, paned ostukärusse. Kuigi enamusele meeldivad lihtsad asjad, siis videoproduktsiooni puhul kõik nii lihtne pole.

Püüab järgnevaga aidata hõlpsamini orienteeruda videoproduktsiooni maailmas.

Teose hinda mõjutavaid tegureid on üle mitmesaja.

Videoproduktsiooni puhul hinda lakkes sülitades öelda ei saa. Näiteks kümneminutilise videoloo tootmisele võib kuluda nii mõni tund kui ka paar nädalat või isegi paar kuud. Maksumust mõjutab tootmieks kasutatav tehnika, kus näiteks kahe erineva videokaamera hinnavahe võib olla mitmeid kümneid kordi. Hinda mõjutab ka personali kvalifikatsioon. Eelnevale lisanduvad veel kõikvõimalikud muud kulud, näiteks valgustus, kostüümid, dekoratsioonid, transport jne. Ning kõigele eelnevale lisandub veel omakorda post-produktsiooni kulu. Teose hinda mõjutavaid tegureid on üle mitmesaja.

Videoteose tootmisfaasid

Tootmisprotsessi igat detaili pole video tellimiseks vaja teada, ent üldprotsessis orienteerumine aitab aduda, kus, millal ja mille eest maksta tuleb ning mille arvelt võiks või ei tohiks säästa. Laias laastus jaguneb videoproduktsioon nelja faasi:

  • Eelproduktsioon
  • Produktsioon
  • Post-produktsioon
  • Levitamine

Alustame produktsioonist, sest ajalooliselt on kujunenud just see osa filmitootmise keskmeks ning kõik muu, kas eelneb või järgneb sellele.

Produktsioon – väga lühidalt ja lihtsustatult on see teose jaoks vajalike stseenide lavastamine ja nende filmimine. Dokumentaalteoste puhul sündmusi otseselt ei lavastata kuigi ka siin on lavastuslik element möödapääsmatu, sest režissöör peab ikkagi valima, mida üles filmida ja millest loobuda.

Post-produktsiooni all peetakse silmas filmitud materjalist teose kokkupõimimist, mille hulka kuulub siis montaaž, toneerimine, helindamine, eriefektide lisamine, animeerimine, mastering jms.

Eelproduktsioon on üldistavalt kokku võttes stsenaariumi läbitöötamine ja kogu möödapääsmatu ettevalmistus produktsiooniks. Eelproduktsiooni osaks on ka stsenaariumi koostamine.

Levitamine – võib tähendada erinevaid tegevusi, ent antud loo kontekstis peame silmas distributsiooniks vajalikus formaadis koopiate loomist ja väljastamist kas tellijale või tellija poolt nimetatud distributsioonikanalile või võrgule.

Eelnevast nähtub, et ideest teostuseni jõudmiseks tuleb läbida terve rida etappe.

Eelarvekalkulatsiooni puhul on oluline silmas pidada, et videoproduktsioonis on ajakulu arvestus reeglina vahetusepõhine, kus minimaalne arvestusühik on 1/2 vahetust. Ühe vahetuse kestuseks on 8 või 7 tundi. Eel- ja postproduktsioonis on ajaarvestus enamjaolt tunnipõhine. Seega videofilmimise puhul ei tasuta mitte filmimiseks kulutatud minutite eest vaid hoopis minimaalselt 0.5 vahetuse kaupa, seda sõltumata sellest, kas filmitakse üks minut või paar tundi. Ka ühe minutuilise salvestuse korral on võttemeeskonna jaoks 0.5 vahetust ära kulutatud ja seda enam välja müüa ei saa, mistõttu tuleb kompenseerida aeg vahetuse alusel.

Videokaamerad

… aga ma tahan lihtsat mõne minuti pikkust lugu…

Esmapilgul võib tundudagi, et mis selles videoteose loomes nii keerulist ikka on, teos on kõigest paar minutit. Näitate natuke seda ja teist, panete logo juurde ja ongi valmis; nii, palju maksab?

Isegi lihtsa mõneminutilise teose filmimine võib nõuda mõnel juhul päevi või lausa nädalaid. Kuidas nii?

Videoteos koosneb montaažikaadritest (ekraanikaader, võte). Montaažikaadrid on teose algkomponendid, milledest järjestatakse ehk monteeritakse videolugu. Kaader on videoteose väikseim struktuuriüksus; katkestusteta staatilise või liikuva kadreeringuga iseseisev videolõik. Montaažikaadri pikkus võib olla mõnest sekundist mõne minutini. Seejuures eristatakse veel omakorda staatilist ja liikuvat kaadrit.

Inglise keeles kutsutakse montaažikaadrit shot’iks ehk võtteks, mis ühtlasi ka avab väga tabavalt olemust. Võte on mingist kindlasti punktist (või punktist punktini) hiljem ekraanil näidatava objekti videokaadrisse võtmine nö ühe hingetõmbega. Praktikas tähendab see kaamera üles seadmist õiges kohas, võtteplatsi ettevalmistust, valgustamist jne. Mõnesekundilise montaažikaadri võttele võib kuluda vahel mitmeid tunde või isegi päevi. Lisaks tuleb ülesvõetud materjal kohapeal üle vaadata ja vajadusel teha duublid. Mõne teose puhul tuleb kaadrid filmida eri paigus, lausa erinevates linnades või maailmajagudes.

paariminutiline teos võib koosneda mitmetest kümnetest võtetest

Näiteks paariminutilise teose puhul, milles montaažikaadri keskmiseks kestuseks on neli sekundit, tähendab see kokku kolmekümmet erinevat ülesvõtet. Kui kasvõi mõni neist tuleb üles filmida mõnes teises paigas, tähendab see omakorda, et minimaalne ajakulu on terve võttepäev. Keerulisemate ülesvõtete puhul, kus on ohtralt dekoratsioone, keerukas valgustus jms, võib kogu materjali üles filmimine nõuda mitmeid päevi või lausa nädalaid.

Ent filmimisele järgneb veel ka montaaž, kus lisatöötlus, graafikaelementide animeerimine, loogilises järjestuses kokku lõikamine, helindamine jms nõuavad taaskord aega.

Hinda mõjutab ka tootmiseks kasutatav tehnika. Parema tulemuse saamiseks on vaja kasutada kvaliteetsemat tehnikat. Mida rohkem soovitakse filmitud materjalile teha järeltõõtlust, seda kõrgemad on nõudmised algmaterjalile, st omakorda kaamerale ja abitehnikale. Mõnel juhul võib kogu tehnika ostuhind kokku ulatuda sadadesse tuhandetesse eurodesse või päevane rendihind tuhandetesse eurodesse.

Märklaud

Alusta hoopis eesmärgist

Eeltoodu võib panna kukalt kratsima ja tekitada küsimuse, kas on ikka kogu seda jama vaja. Esimese asjana kipubki tavaliselt tähelepanu minema hinnale. Mõistlikum on hoopis alustada selgelt sõnastatud eesmärgist. Miks?

Ühe ja sama eesmärgini võib jõuda täiesti erinevaid teid, mis tähendada isegi sajakordset vahet kulutuste osas. Fokusseerides kogu tähelepanu aga vahenditele ei pruugi eesmärki kunagi tabada.

kuigi vaadata on väga lihtne, võib teose loomine olla erakordselt keerukas

Videoteoste vaatamine on superlihtne, mis omakorda loob illusiooni, et ka videoloo enda tegemine ongi väga lihtne. Ülilihtne on vaadata kuidas jõumees tõstab kangi üles, sootuks teine on sama asja ise järgi teha. Näiteks tõukas Georg Lurich kahe käega üles 140-kilose kangi ja võttis selle siis paremale käele. Paraku on Georg Lurichi järgi tegemine enamusele teostamatu ning lausa erakordselt eluohtlik.

Tellijal ei ole mõtet raisata oma aega sellele kui palju maksab tootmise minut või tehnika renditund jne, sest täpset eelarvet suudab koostada ainult asjatundlik produtsent. Samuti on mõistlik kõrvale jätta kõikvõimalikud oletused ja hinnangud selles osas kui lihtne või keeruline on tootmine, seda oskavad määratleda samuti kõige paremini vaid oma ala asjatundjad.

Pahatihti aetakse eesmärk ja vahend omavahel lootusetult segamini. Eesmärk on soovitud seisund. Vahend on eesmärgi saavutamiseks kasutatavad ressursid ja meetmete süsteem.

Eesmärgikirjeldus ei ole “on vaja kümneminutilist lugu ärist, logodega, tutvustava jutuga“.

Mõistlik oleks küsida järgmisi küsimusi. Mis on see eesmärk, mida videoloo varal tegelikud soovitakse saavutada? Mis peaks juhtuma videoloo nägemise tulemusena ehk milliseid toimeid videoloolt eeldatakse?

Pelmeenitootja võib ju öelda, et tema eesmärk on reklaamklipi varal müüa rohkem pelmeene, nt 200 tuhat pakki lambalihapelmeene. Ent kui seda videoreklaami näidata valel ajal ja valel kohas või valedele inimestele, siis ei anna ka maailma parim reklaamklipp mingit tulemust. Seega sedasorti kirjeldusest ilmselgelt ei piisa.

Alusta soovitud müügimahust

Üle oma varju hüpata ei saa. Kui sihiks on müüa 200 000 pakki pelmeeni, tasuks kohe ka teha kalkulatsioon, et kui palju ühe pelmeenipaki kohta oleks üldse võimalik/mõistlik videoreklaami tootmisele alla panna, kas see oleks 5 senti, 10 või hoopis 30 senti paki kohta. 5 sendi puhul teeks see maksimaalseks eelarveks 10 000€ aga 30 sendi korral 60 000€. Kui soov ka kasumit teenida, siis oleks 30 senti paki kohta ehk ebamõistlik, ent 5 senti asjakohasem. Nii saab leida eelarve lae ja pole vaja ei ennast ega teisi petta.

Näiteks kohvik, kes soovib reklaamida 6 eurost lõunat, mida müüakse keskmiselt 50 tk päevas ning pannes sellest 10 senti videoreklaami loomisele, mille kasutusperiood on ca 2 kuud, saaks tootmisele investeerida ca 220 eurot.

ÜX küsimus: Kus asub Sibulatee?

Kuidas eesmärki sõnastada?

Ei ole harvad need juhtumid, kus just eesmärgi sõnastamine saabki kõige suuremaks komistuskiviks. Kordame üle, et eesmärk on seisund, mida soovitakse saavutada.

Oma toodete või ideede levitamisel ei saa loota sellele, et inimesed näevad nendes koheselt kasu. Asi võib olla täiesti vastupidi, pakutavas ei pruugita näha vähimatki kasulikku. Kuna inimese ressursid on alati piiratud, siis tehakse valikuid prioriteetsuse järgi. Kui pakutav toode jääb muude prioriteetide hierarhias madalale, siis suunab isik oma ressursid teiste, tema jaoks prioriteetsemate asjade peale. Nii seisneb küsimus selles, kas ja kui prioriteetseks pakutav osutub isiku vajaduste rahuldamisel.

Videoreklaami üks otstarve võibki olla aidata vaatajal avastada, et pakutav lahendus on ideaalne mõne tema vajaduse/probleemi lahendamiseks. Pelmeenide puhul võivad lahendatavateks probleemideks olla aeg, tervis, maitse, perekonna tunnustus jne. Iga konkreetse toote või idee puhul on oma probleemistik, mida selle varal saab lahendada. Põhiküsimus on, millist vastuolu pakutav aitab inimese elus ületada niivõrd hästi, et ta on selle eest valmis oma raha välja käima.

Isik ei pruugigi probleemi veel endale olla teadvustanud. Sellisel juhul jätab teda mistahes pakutav lahendus täiesti külmaks, see ei lihtsalt riimu ühegi tema probleemiga.

Pelmeenitootja saaks sõnastada oma eesmärgiks videoreklaami puhul järgnevalt: “Soovime, et oma perele süüa valmistav naine avastaks, et meie pelmeenidega säästab ta märkimisväärselt aega, neid on lihtne ja puhas valmistada, et need on maitsvamad, tervislikumad ja kvaliteetsemad kui konkureerivad tooted ning nende tarbimine suurendab õnnetunnet säästetud aja, puhtama köögi ning tervisest pakatava pere näol. Vaatajale peaks jääma meie tootepakend selgelt meelde ning poes seda nähes tekkima äratundmisrõõm ja ahvatlus toode oma ostukorvi lisada, Kampaaniavideot vajame ajaperioodil. X-Y“. Kuigi eeltoodu pole kõige ideaalsem eesmärgikirjeldus on see juba tohutu hüpe õiges suunas, kogu fookus on juba sellel, mida soovitakse saavutada. Edasi saab eesmärki lihvida ja konkretiseerida ning mis kõige tähtsam, asuda otsima võimalustele vastavat lahendust.

Tammsaare monument

Stsenaarium, mis imeloom see on?

Nagu eespool sai välja toodud, võib paariminutiline videolugu koosneda kolmekümnest videolõigust. Midagi huupi filmida ja loota, et õnnestub pärast ka miskit väga tähelepanuväärset luua, on rumal enesepettus ja raha kindel tuulde loopimine.

Videolugu on jutustus

Eriti hea videolugu mõjub nagu muinasjutt lapsele, kes unustab kõik muu ja elab andunult kaasa. Head kinofilmid ongi sisuliselt kaasakiskuvad audivisuaalsed muinasjutud. Muinasjutu aluseks on narratiiv ehk süžee. Ilma märkimisväärse narratiivita ei saa olla ka suurepärast lugu. Viletsat narratiivi ei kompenseeri ka kõige kallim režissöör või videotehnika.

Stsenaarium on filmikeeles kirjeldatud süžee, kus lugu esitatakse läbi montaažikaadrite kirjelduste. Filmide ja suurema eelarvega teoste puhul kirjutatakse alati ennem põhjalik stsenaarium.

Lühikeste telelugude ja uudisklippide puhul ei kirjutata alati väga üksikasjalikku stsenaariumi. Sellisel juhul panustatakse võttemeeskonna kutseoskusele ja kogemusele, kes suudavad süžeestiku operatiivselt välja mõelda ning selle varal loo põimida. Õnnestumise eelduseks on kogenud personal, kes intuitsiooni varal teab, mis toimib ja mis mitte. Selline tootmine on alati osalt eksperimentaalne.

ÜX Küsimus - Mis on cupping?

Projektipõhine tootmine või välkproduktsioon?

Kas valida projektipõhine tootmine või välkproduktsioon, aitab kõige lihtsamini määratleda stsenaariumi osatähtsus teose loomisprotsessis. Kui iga detail on tähtis ja peab olema eelnevalt üksikasjalikult määratletud ning ka punktuaalse täpsusega toodetud, siis tuleb valida projektipõhine tootmine. Kui primaarne on üldine kontseptsioon ning kõige muu osas võib julgesti anda võttemeeskonnale vabad käed, on mõistlik valida välkproduktsioon.

Projektipõhine tootmine ja välkproduktsioon on väga erinevad. Projektipõhise tootmisega tegelevad enamasti mängufilmide, keerukamate ja mahukamate dokumentaalfilmide ning detailitäpsete reklaamklippide produktsiooniga tegelevad ärid. Projektipõhine tootmine on reeglina aeglasem, detailitäpsem ja ühtlasi kulukam.

Välkproduktsioon on ideaalne päevakajaliste teemade või regulaarse sotsiaalmeedia turunduse puhul, samuti siis kui rahalisi vahendeid napib. Välkproduktsiooni korral panustatakse ennekõike võttemeeskonna kutsemeisterlikkusele ning ise detailide osas kaasarääkimise võimalus väike. Kui on soov igas detailis kaasa rääkida, tuleks valida projektipõhine tootmine.

Kokkuvõte

Ilmselgelt ei saa ühte artiklisse panna kogu videoproduktsiooni maailma. Primaarne on teada videotootmise faase ja üldiseid hinnaarvestuse aluseid, eristada vahendeid ja eesmärke ega mitte ajada neid omavahel segamini ning aduda, et primaarne on soovitud toimete kirjeldamine, mitte oletada kui lihtne või keeruline on midagi toota.

Seega tasub alati esimese asjana küsida, kui hästi ja teistele arusaadavalt ma olen oma eesmärgi aga ka plaanitava teose soovitud toimed sõnastanud?