Nii mõnegi audiofanaatikute unistuste tehnika on nüüd käeulatuses, millest seni vaid eriala kirjandusest loetud. Vaatame, kuidas need testimisele vastu peavad.
Firmad msonic Baltic ja Retrosonic Pro Audio on toonud viimastel aastatel Eesti audiomaastikule parajal määral elevust, tuues maale ja vahendades tipptasemel uut ning vana klassikalist stuudiotehnikat. Paljude audiofanaatikute unistuste tehnika on nüüd käeulatuses ja piisab ainult vahendite olemasolust, et omandada stuudiotehnika klassikuid, millest seni vaid eriala kirjandusest loetud.
Mulle üllatuseks sain hiljuti Jürgenilt (msonic Balti) vihje, et müüki on tulnud esimene partii 500- seeria mikrofoni eelvõimendeid, mis järgivad võimalikult täpselt API 70-ndate stuudiopultide eelvõimendeid. Need eelvõimendid on kuulsad oma keskmiste sageduste reprodutseerimise poolest ja neid võib kuulda tuhandete rockilugude salvestustel. Nagu minulgi võib lugejatel tekkida küsimus, kas turg vajab veel ühte API klooni. On ju lisaks API enda toodetele olemas BAE, Burl Audio, Black Lion Audio, Warm Audio, CAPI, Seventh Circle Audio jt. Otsustasin, et proovin järele ja annan hinnagu enda isikliku kogemuse pinnal.
Tihkelt pappkarpi pakituna sain katsetatavad eelvõimendid õige pea kätte Kultuurikatla stuudiost. Retrosonicu kaubamärki kandvad A312 ja A26 on toodetud rahvusvaheliselt tuntud Tartu ettevõtte Van Daal Electronics tubli meeskonna poolt. Van Daali teatakse audio ringkondades kõrge kvaliteediga toodangu kaudu, lisaks suudavad Tartu tehnikavõlurid ravida terveks ka kõige keerulisema hingeeluga stuudioseadmed.
Katsetamiseks kasutasin Van Daali 51x racki ja A-Design poolt toodetud 500-seeria šassiid. Nii A26 kui A312 eelvõimendid istusid kenasti mõlemasse raami, kuigi 51x racki puhul tuli pisut eelvõimendeid kohendada, et leida õige asend. Salvestuseks kasutasin UA Apollo helikaarti ja Harrison Mixbus32C-5 tarkvara. Lisatud helinäited on töötlemata, õige pisut on lisatud plate-tüüpi kaja ja lõppu tibake UAD 1176 kompressorit.
Kuna olen suur lintmikrofonide (ribbon microphone) austaja, siis alustuseks seadsin üles AEA R84 mikrofoni ja alustasin testimist enda häälega (spoken word). Võrdluseks kasutasin CAPI VP312 ja käsitööna valmistatud germaaniumtransistoritel põhinevat RCA BA71 eelvõimendeid. Alustasin mulle hästi tuntud CAPI-ga ja salvestasin ca 40 sekundilise lõigu. Seejärel lugesin sama teksti sisse läbi AEA R84 ja Retrosonic A312 ning A26 ahela. Ja et saada pisut teistsugust värvi kõrvale, salvestasin veel sama teksti läbi BA71.
CAPI VP312 on osutunud minu lemmik eelvõimendiks elektrikitarride salvestamisel. Mitmed kohalikud ja võõrsilt siia tulnud helirežissööridki on minu käest CAPI VP312 paari ja Senhheiseri MD421 mikrofoni kombot laenanud. Isegi The Suni viimasel albumil saate minu lemmikuid kuulda. Vähem olen kasutanud CAPI eelvõimendeid vokaali jaoks. Seda meeldivam oli tõdeda, et see osutus minu hääle ja R84 mikrofoniga suurepäraselt sobivaks.
Seejärel kommuteerisin mikrofoni ümber A312 sisendisse ja salvestasin sama teksti uuesti. Sama tegin ka A26 ja BA71-ga. Põnevusega asusin kuulama saadud salvetisi.
CAPI andis meeldiva alumise otsa ning ka keskmised ja kõrged sagedused olid loomulikud ning musikaalsed (kui seda lihtsa teksti kohta võiks öelda).
A312 erines alumiste sageduste osas pisut. Kuigi ehituslikult on kaks eelvõimendit sarnased, on nende puhul kasutatud erinevaid komponente – siit ka erinevus kõlas. Minu kõrva jaoks oli A312-l rohkem infot vahemikus 160-200 Hz, samal ajal kui CAPI VP312 alumine ots oli pisut madalamatele sagedustele häälestatud. Kõrgemad sagedused kõlasid küllaltki sarnaselt. Ka keskmiste osas oli väikesi erinevusi. A312 oli pisut detailsem, kuid CAPI kõlas musikaalsemalt, tuues esile enam ülemhelisid.
Mürade osas andsid oluliselt parema tulemuse mõlemad Retrosonicu eelvõimendid. Ja see on eriti lintmikrofonide puhul oluline eelis.
Järgmisena kuulasin tähelepanelikult A26 jälge. Juba esimeste helide juures valgus mu suule lai naeratus – nii meeldivalt poleerituna tundus salvestatud materjal. A26 kõrge ots on oluliselt pehmem kui A312-l. Alumiste sageduste juures tundus A26 samuti loomulikum ja musikaalsem kui A312. Ehk on siinkohal kohane neid erinevusi võrrelda klassikaliste 1176 ja LA2 kompressorite kõla erinevustega. Kes mõlemat kasutanud, tunneb kõlavahe eksimatult ära.
Kuigi BA71 on hoopis teise konstruktsiooniga, oli huvitav võrrelda selle jälge API kloonidega. Iseenesest oleksin enda hääle puhul valinud ükskõik, millise versiooni, välja arvatud ehk A312.
Järgmiseks tegin testsalvestusi trummide, akustilise kitarri ja trombooniga.
Trummikomplektina kasutasin 70-ndate aastate Slingerlandi setti 20” basstrummi, 13” ja 16” tommide, Slingerlandi enda metallist soolotrummi ja Zildijani K-seeria 13” Hi-Hati ning 22” Meinl Byzance Rodney Holmes’i signatuur Spectrum Ride’i ja 15” Byzance Thin Crash’iga. Kõikidel trummidel on peal Evans G1 nahad. Trummarina palusin appi sõber Rauno Pella, kes on õnneks ka suurepärane kitarrist. Nii sain tema abil korraga salve nii trummi- kui akustilise kitarri rajad.
Taas alustasin lintmikrofonidega. Esialgu salvestasin basstrummi AEA R84-ga läbi A26 ning overhead’ina kasutasin AEA N22-ga läbi A312. Salvestusruum ei olnud veel lõpuni akustiliste materjalidega töödeldud, aga saadud tulemus oli täiesti kasutatav. Lisaks katsetasin soolotrummi salvestamist MD421 ja A312-ga ning lisasin overheadidena Line Audio CM3 kardioidpaari, mille lasksin läbi UA Apollo eelvõimendite. Kokku kõlas materjal nauditavalt. Kuula soundinäidet:
Akustilise kitarri salvestamiseks kasutasin Tim Campbelli CT-12 kapsliga AKG C12VR-i. Eelvõimenditena läksid võistlustulle taas Retrosonicu A312, A26 ja CAPI VP312. Kõige enam meeldis mulle A26 oma poleeritud pehme, kuid detailirikka kõla poolest. Järgnesid CAPI ja A312. A312 oli ülidetailne ja mõjus seetõttu ehk pisut teraliselt. Võib-olla liigne detailsus oligi põhjuseks, miks mitte perfektses ruumis tundusid teised pisut andestavamad. A26 soundinäidet võid kuulata allpool:
Trombooni salvestamine võib osutuda üsnagi väljakutsuvaks. Mitte iga mikrofoni ja eelvõimu kombinatsioon ei anna soovitud mahlast tulemust. Sten Valdmaa oli lahkelt nõus oma trombooni puhuma ja nii asusime koos avastama. Katsetasin juba statiivil valmis olnud C12VR ja AEA R84 lintmikrofoniga. Kui C12VR kõlas läbi A312 pisut liiga teravalt, siis A26 kompenseeris mikrofoni märgilise kõrge otsa ja tulemus kõlas nauditavalt. Aga parima tulemuse andis seekord siiski R84 kombinatsioonis A26-ga. Lisan ka ühe vaiksemalt mängitud lõigu:
Ühegi katse puhul polnud eesmärgiks rakendada teaduslikku lähenemist, vaid lihtsalt õppida tundma Retrosonicu uute eelvõimendite karakteristikuid võrreldes CAPI VP312-ga ja jõuda otsusele, kas tahaksin täiendada oma eelvõimendite arsenali. Katsetamise tulemusena jõudsin järeldusele, et minu stuudiot täiendaks Retrosonicu A26 kindlasti. Suheldes Ardiga Van Daal Electronics’ist sain teada, et A312 osas tehakse veel katsetusi erinevate komponentidega. Loodetavasti saan varsti proovida ka mõnda teist versiooni A312-st ja täiendan enda arsenali veelgi. Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et Retrosonicu avantüür on absoluutselt kümnesse. Ja kuigi keegi võib eelistada API Audio enda 500-seeria 312, siis Retrosonicu kasuks räägib lisaks soundile ka sisend- ja väljundgaini funktsioon ning teadmine, et tegemist on kodumaise toodanguga. Well done, mehed! 🙂
