Kihnulane Mare Mätas on mures suundumuse pärast, kus põliskultuuri ei austata nende poolt, kes sellega tutvuma tulevad.
Mind ajab see lihtsalt nii vihaseks, kui olen saanud merelt värskelt püütud kala või korjanud ära oma kanade munad ning siis selgub, et see ei kõlbagi Kihnu kultuuriga tutvuma tulnud inimestele toiduks, kirjutab Mare Mätas Kihnu saarelt.
Võtsin mõned päevad tagasi vastu otsuse, et jään iseendaks st pärimuskultuuri hoidjaks ega muutu kellegi meeleheaks kellekski teiseks, söön Kihnu hooajatoite ja pakun võimalusel teistelegi.
Otsus sündis pärast seda, kui olin oma isikliku majapidamise köögis muutunud või muudetud vegankokaks, pea kõik minu külalised, kes on oma arust tulnud siia Kihnu elu-oluga tutvuma, on veganid, pean silmas eelkõige välismaalasi, kuid ega see eestlastelegi võõras pole.
See suurlinnades leviv liikumine on muidugi tervitatav, kuid ei sobi kokku loodusrahvaste kultuuri ja mentaliteediga, mille puhul kulub jätkuvalt suur osa energiast toidu hankimisele, eriti kui räägime kohast, kus puuduvad supermarketid ning vegankohvikud, mistõttu tuleb jätkuvalt märkimisväärne osa toitu põllult, merelt, metsast ja ka oma koduloomadelt.
Mind ajab see lihtsalt nii vihaseks, kui olen saanud merelt värskelt püütud kala või korjanud ära oma kanade munad ning siis selgub, et see ei kõlbagi toiduks.
Tihtipeale need veganid ja ka teised väljamõeldud toidutalumatustega (vabandust nende ees, kellel on tõesti tervisest lähtuvad probleemid) inimesed, saadavad enne, kui asjasse ehk Kihnu pärimuskultuuri olemusse süveneda kavatsevad, ette pikad kirjad oma isiklikust hügieenist ehk siis sellest, mida nad söövad ja mida mitte.
Nagu ma juba ükskord Pärnu Postimehele ütlesin, ei kujutaks ma ette Siberi rahvaste juurde minekut nii, et annan neile eelnevalt teada, et MINA tulen ja arvestage sellega, et ma ei söö seda ja seda.
See toiduga mängimine on nii meeletu ja vastuvõetamatu trend, et võtab lihtsalt jõuetuks ja ka oma kodutalu köögis lõpuks võhma täielikult välja.
“Mina paigutan õige pea oma kodutalu seinale sildi: “veganitele sissepääs keelatud”.”
Niisiis tegingi otsuse vana hea Platoni eeskujul, kes minu mälu järgi kirjutas oma akadeemia uksele, et aritmeetikat mitteoskajatele on sissepääs keelatud, mina paigutan õige pea oma kodutalu seinale sildi: “veganitele sissepääs keelatud”.
Loomulikult, kui mingi asi saab ära keelatud, muutub see põnevaks ja ikka lipsab mõni vegan või aritmeetika mitteoskaja salaja sisse (nagu meie vana hea Kihnu Mere Peo festivalile ujub merd mööda mõni külaline sõna otses mõttes raha kokkuhoidmise eesmärgil kohale), aga no las siis tulla. Asi on pingutust väärt!
Metsamaa pärimustalu kohvikust aga saab zero waste ehk null raiskamise kohvik, see tähendab, et kõik toidujäätmed lähevad minu või naabrite koduloomade tarbeks, sest selline toiduraiskamine, mis maailmas toimub, on mulle samuti vastuvõetamatu.
