Samas, kus Eestit kummitab tõsine rahvastikukriis, on kummastaval kombel mõnekümne aastaga läinud nii, et väga olulistest nähtustest on saanud lausa tabuteemad.

Viimasel ajal on Eestis olnud rahvastikukriis kõne all nii poe taga kui kõrgel Toompea mäel, kus Riigikogu kutsus kokku isegi vastava tähtsa komisjoni, mis pidi leidma lahenduse rahvastikukriisile. Suur hulk aega, energiat ja raha kulutati ära, ent tagajärjeks on kasutu dokument, millega ei oska keegi midagi mõistlikku peale hakata. Lisaks sellele toimus eelmisel nädalal Riigikogus ka eriti tähtsa riikliku küsimusena arutelu teemal “Esimese lapse sünd on ohus”, ent seegi meenutas pigem keerutamist ümber palava pudru.

Nii jääb vägisi mulje, et kogu rahvastikukriisiga seonduv ettevõtmine on sarnane kollatõbise üle lupjamisega, mis küll hetkeks peidab kollase värvi, ent tõbise tervislik olukord üksnes halveneb.

Nii räägitakse ohtralt ennekõike kosmeetilistest võtetest nagu näiteks sünnitoetused, lapsetoetused jms ent ise hästi toime tulevast ja püsivast perekonnast kui kõige kesksemast institutsioonist paraku eriti ei räägitagi. Selle asemel laiutavad kõikvõimalikud kummireklaamid. Aga miks? Palusime sel teemal kaasa mõtisklema Markus Järvi Sihtasutusest Perekonna ja Traditsiooni kaitseks.