Kui lähtuda tõigast, et paljud turukioskid on esmaspäeviti suletud, siis legend sininestest esmaspäevast ei pruugigi olla väljamõeldis.
Käisime oktoobrikuisel esmaspäeval oma silma, mikrofoni ja kaameraga kaemas, kas müüt sinisest esmaspäevast vastabki tõele. Meie päev turul siiski siniseks ei kujunenud, hoopis vahvaks ja meeldivaks elamuseks, millest saad osa juuresolevast videost.
Kuskohast pärineb “sinine esmaspäev”?
Esmaspäeva on juba aastakümneid kutsutud siniseks esmaspäevaks ja selle all peetakse silmas nädala esimest päeva, millal paljud ei taha või ei jaksa tööd teha. Ameeriklastel on isegi ütlus “feelin blue”, mis tähendab nukrust ja kurvameelsust. Aga millest ikkagi tuleneb väljend “sinine esmaspäev”?
Enamasti seostatakse sinist esmaspäeva nädalavahetuse pidutsemisele järgnenud “kohanemisraskustega”. Väidetavalt pidasid juba vanad roomlased esmaspäeva õnnetuks päevaks. Keskaegsel Saksamaal aga oli käsitöölistel esmaspäeviti või teatavatel kindlatel esmaspäevadel õigus vaba päev endale nõutada oma isiklikeks asjaajamisteks (guter Montag). “Sinine esmaspäev” aga tuleneb ajast, mil käsitöölised värvisid kangaid siniseks. Kangaste värvimiseks kasutati sinerõigast, mis vajas kinnistamiseks omakorda uriini ning värv kinnitus paremini kui segati täiendavalt alkoholi sekka. Värv ilmnes alles peale õhu käes tuulutamist. Kuna värvimist tehti tihti nädalalõppudel ning sellid kippusid ka osa alkoholi endasse kallama, siis võiski kohata, et päeval mil kangad väljas tuule käes sinist värvust omandasid, magasid nende kõrval peatäit välja ka napsitamisega liiale läinud sellid. Vähemasti nii räägib legend. Nii hakatigi 17. sajandi paiku esmaspäeva ka siniseks esmaspäevaks kutsuma.
