Lemmit Mark kirjutas 1938. aastal sellest, miks miks 18. sajandil nõidade kartus ja tagakiusamine massiliseks muutus.
Lugu on päevakajaline seetõttu, et kuigi nõidade põletamist tänapäeval varasemal kujul ei tehta, on paljudest Eesti meediaväljaannetest saanud nagu nõidade põletamise platsid, kus ideoloogilised oponendid žurnalistide ehitatud tuleriitadel kärssavad. Ehki vahendid on täna teised, on inimkäitumine olemuslikult endine.
Üldise kultuuriloo arengu tundmaõppimisel omab suurt tähtsust nõidususu ja sellega seoses olevate nähtuste probleem. Veendumused, mille nimel niipalju ebakultuurilist toime on pandud, vajavad seda enam jälgimist, mida ilmsemas vastuolus nad on tänapäevaste arusaamadega. Nõidususu elemendid, võrsudes rahvausundilistest kujutelmadest, leidsid tuge ristiusu dogmas, mille kaudu siia liitus ketserluse moment. Sellega oli kiriku vaen nõiduses kahjustatute vastu iseenesest antud. Asjaolu, et just kirik aktsiooni juhi ossa astus, oli põhjuseks, miks nõidade kartus ja tagakiusamine massiliseks muutus, sest nimelt kirik oli keskaegse inimese vaimuelu laadi ja emotsioonide suuna määraja. Kiriklik teadus rajas nõidususu süstemaatilisele alusele skolastikute läbi ja jätkas selle doktriini väljatöötamist edaspidigi silmapaistva agarusega. Sellesuunalise töö ühe kõige mõjurikkama saavutise, kurikuulsa teose Malleus maleficarum inkvisiitoritest autorite selja taga seisavad nende suured ordukaaslased Dominicus, Nider ja Antoninus, kes omasid omal ajastul suurimat kuulsust usu- ja teadusmeestena. Ainult asjaolu, et nõidade tagakiusamise aranžeerijatena esinesid sellised mehed, keda veel toetas kiriku autoriteet, seletab, miks see nähtus sellise ulatuse võis omandada. Veel on tähtis, et keskaja kiriku kui institutsiooni universaalsus andis olulise eelduse nõidususu arenemiseks kõikseks nähtuseks Euroopa kultuuriringis. Nii ka Eesti alal aset leidnud nõiaprotsessid ei moodusta mingit tõsiasja omaette, vaid suubuvad paralleelnähtustena Euroopa arengu suurde voolu.
Reformatsioon, lõhkudes Euroopa usulise tervikluse, ei toonud siin mingit reformi, sest arengu põhialused olid juba rajatud ja reformitud kirik, mis ei omanud põrmugi katolitsismist suuremat respekti teisitimõtlejate arvamuste suhtes, sattus ise rangesse biblitsismi ega olnud seepärast suuteline neid muutma. Kõige selgemini ilmneb see Lutheri isikus, kes kogu eluaeg oli veendunud kuradi alatises vahelesegamises inimese igapäevaellu ja soovitas karme vahendeid nõidade väljarookimiseks. Nii võib isegi kõnelda nõidususu süvenemisest protestantismi ajel. Ummikust väljapääsule pidid teised tegurid aitama. Tõepoolest tekib XVIII sajandil nõiaprotsessides teatav mõõnaseisukord, protsesside arv väheneb kiiresti, et siis, kohati alles XIX sajandil, lõplikult kaduda. Seni on nõiaprotsesside õitseajastu XV-XVII sajandini uurijate tähelepanu ja huvi tavaliselt enesele koondanud. Püüame järgnevas mõningate illustreerivate kohtumaterjalide varal nõiaprotsesside lõppajastult Eestis üldjoontes piiritleda, millised tegurid sellist arengut põhjustasid.
21. II 1771 teatasid kohalikud ülemkirikueestseisjad G. G. Aderkas ja G. W. Grotenhielm Lääne-Nigula kiriklast Eestimaa kindralkubermanguvalitsusele, talurahvas kaebavat, et mõned talupojad, kahtlasi kunste harrastavad ja teisi ära nõiuvad, mis juba palju tüle ja lööminguid tekitanud. Selle ettekande saatis kindralkubermanguvalitsus harilikus korras vastavale kohtule, käesoleval juhul Lääne meeskohtule, resolutsiooniga 25. veebruarist, juurdluse alustamiseks .
Lääne-Nigula pastor C. G. Schultz iseloomustab oma atestaatides selle loo tegelasi järgnevalt. Lääne-Nigula kiriku kellamees Ado on 43 aastat vana, vaikne ja korralik inimene. Endine kellamees Tönnis on üle 70 aasta vana. Temast võib kuulduste järgi halba uskuda, sest eluviisilt on ta korratu ja andunud joomisele. Tönnise naine Marri on umbes 48-aastane. Tema kohta ei teata selles asjas imidagi, mis ka mõistetav, sest et selliseid asju tavaliselt salajas hoitakse. Uugla talupoja Orro Jürri vanadus on umbes 37 aastat, aga alles nüüd viibib ta leeris. Willowerre Mart on umbes 35 aastat vana ja halbade elukommetega, andunud joomisele ja varastamisele, mille eest mõisas korduvalt karistada saanud.
Ülemkirikueestseisjate ja meeskohtu ülekuulamisprotokollide järgi oli sündmuste käik kellamees Ado andmeil järgnev. Pühapäeval enne küünlapäeva 1771. a. maeti Lääne-Nigula kiriku juures keegi taluperemees ja, nagu tavaliselt neil puhkudel, jagati kirikuker j ustele ja ka kellamees Adole õlut ja leiba. Ka endine kellamees Tönnis asetunud ilma loata kirikukerjuste hulka. Et see oleks vähendanud ande teistele kerjustele, käskis Ado Tönnist lahkuda. Sellest tekkis tüle, Tönnis ähvardanud kätte maksta. Õlut joodi ühisest anumast. Enne joonud Tönnis, siis Ado. Viimane läks seepeale kelli lööma, mis töö tema higiseks ajanud, kuna tal kaks kella lüüa olnud. Pärast töö lõppu läinud Ado tornist alla ja joonud vähese jäägi anumast lõpuni. Õhtul puudunud tal söögiisu ja ta hakanud vasakus küljes valusid tundma. Järgnevail päevil kestnud valud, suurenenud aga neljapäeval ja üldse eriti siis, kui ta piimatoite söönud. Pühapäeval olnud ta väga nõrk, tal ilmunud vaht suu äärde ja ta polevat kedagi ära tundnud ega teadnud, mis temaga tehakse. Et arvatud nõidusega tegemist olevat, keetnud ta naine esmaspäeva hommikul nõiarohtu („Hexen-Kraut”) piimas, mille sissevõtmise järel ta kergendust tundnud ja end soojale ahjule asetada lastes magama uinunud. Unes öeldud temale, ta pidavat külma vett jooma, kui abi tahab. Ärgates ta teinudki seda, mille peale ta verd välja oksendanud. Viimasest roninud sisaliku taoline loom esile, millel olnud suur pea ja suu. Mõnekordse liigutamise järel surnud see. Tema tervis aga muutunud päev-päevalt paremaks. Sisaliku nõidunud temale Tönnis õllega ja selle juures lausutud sõnadega sisse. Tönnis nõidunud ka Uugla talupoja Orro Jürri ja uhkeldanud ise oma nõiakunstiga. Ka rääkinud ta muide, nagu oleks Willowerre Mart vana kiriku-kerjuse Orro Jürri surnuks nõidunud.
Ülekuulamisel ülemkirikueestseisjate ees Tönnis alul tõrjus süüdistuse tagasi, möönates ainult, tal olnud Adoga väike omavaheline tüle. Kui talle aga ülekuulajate poolt peale käidi ja meenutati, et teised kerjused ta ähvardusi kuulnud, tunnistas ta lõpuks enese süüdi. Nõiakunsti õpetanud talle ta naine, et ta end aidata võiks teiste inimeste seas. Ülekuulajate küsimused ja Tönnise vastused on ülekuulamisprotseduurile iseloomulikud, esitagem seepärast mõned tähtsamad neist. Küsimus: Milliseid sõnu ta tarvitanud? Vastus: Muud ei midagi kui „se olgo siin sees, mis sulle pahha teeb.” K.: Kas midagi joogisse ei pandud? V.: eitav. K.: Miks see mitte alati ükskõik mis ei ole, kord madu, kord uss või konn? V.: See määratakse, ta nimetab selle, mis saama peab, ja siis kohe saab. K.: Millest tuleb, et seda ei märgata? V.: Alul on see nii peenike kui juuksekarv, hiljemini kasvab ta kiiremini või aeglasemalt seejärgi, kuidas määratakse. K.: Kas ta Orro Jürri ära nõidunud ja miks? V.: Ta nõudnud pulmas temalt juua ja teine olevat keeldunud, see pahandanud teda. Pärast olevat ta temale ometi andnud. K.: Miks ta seda siis oli teinud? V.: „Pahharet aas sedda mo sees ülles.” K.: Kuidas Jürri abi saanud? V.: Küllap ta midagi sisse võttis. K.: Miks vana kerjus Orro Jürri, kellest Tönnis ütles, et Uugla talupoeg Willowerre Mart ta ära olevat nõidunud, mingit abi ei saanud? V.: See olnud juba nii määratud, et uss pidanud ta tapma enne, kui ta oleks jõudnud abi saada. K.: Kas ta kasvamist ka võiks määrata? V.: eitav. K.: Kas inimest võib kõigi jookidega ära nõiduda? V.: jaatav. K.: Kas ta seda ka ilma joogita võiks teha? V : eitav. K.: Miks kunagi ei kuulda, et sõdurid, kes ometi nii sageli talupoegadega koos olevat, ära nõiutaks? V.: „Nemmad on agga issi wastasid küll, eks ta puhho eest ärrja.” K.: Kas tihti juhtub, et joomise juures temale sõnad meelde tulevad? V.: jaatav. K.: Kuidas siis ei juhtu, et nad (s. o. nõiad) end ise alalõpmata ära ei nõiu? V.: Vabandatakse end „se tulli koggemata” või puhutakse ta eest ära. K.: Kas seda, kel niisugune töö ees, ära tunda võib? V.: ,,Τemma teggomood näitab seda kohhe wälja, ta on teist wisi keik.” K.: Milline tunnus õieti on, kas võib-olla silmades midagi on märgata? V.: „Silmad pöriti peas.” K.: Kust ta naine seda õppinud? V.: „Eks ta õppind kerwle waldes, kus ta pärrilt on.” K.: Kas ta kaua aja kestel kellameheks olles pole kuulnud, et nõidumine on suur patt Jumala vastu? V.: Ta olevat seda kuulnud, tal olevat kahju, kuid seda ei saavat enam muuta.
Tönnise naine seletas ülemkirikueestseisjatele, ta ei teadvat nõidusest midagi ja ta mees ka mitte. Kui Tönnis sinna juurde kutsuti, ütles ta oma naisele: „Eks sa öppetand mind, et ma piddin läbbi peäsma.” Naine jäi eitamise juurde. Kui ülekuulajad talle peale käisid üles tunnistada, ütles ka Tönnis lõpuks, et kuna see juba sündinud ja midagi enam muuta ei olevat, öelgu ta tõtt. Naine vastas, meelepahaga: „Tahhad sa mind ka kimputamisse sata.” Tönnis sõnas: Kas sa ei öelnud mulle suvel heinamaal „Ärra minne mitte ilma sannata välja, olgo need sannad sul jures.” Marri jäi seletuse juurde, ta ei teadvat millestki. Kui talt küsiti, kas ta on ette võtnud asja, ehkki see selge, ometi salata, vastas ta: „Tahhan jah.” Kui teda tõsiselt manitseti, näis ta hetke jooksul kalduvat järeleandmisele, mõtles aga järsku ümber ja tõendas uuesti oma mitteteadmist.
Lääne meeskohus alustas asja harutamist 17. märtsil samal aastal. Kellamees Ado süüdistas Tönnist tema äranõidumises. Kihelkonna rahvas rääkivat, et ennem tahtvat nad vaesed kerjused ilma andideta jätta, kui Tönnise, kes kurje kunste tunneb. Ka kuivanud ja kaheks murdunud „sisaliku” näitas Ado kohtule ette. Nõidumist võinud põhjustada see, et ta Tönnisele keeldunud andmast kolmandikku kellamehe tuludest, mida see temalt nõudnud. Küsimuse peale Ado kinnitas oma usku nõiduse võimalikkusse.
Tönnise tunnistus sisaldas mitmesuguseid vastuoksusi, nagu tema jutt ülemkirikueestseisjategi ees. Võttes tagasi varasemad seletused väitis ta, et tema ega ta naine ei tundvat nõiakunsti. Ülemkirikueestseisjatele tunnistanud ta vastupidist, sest et temale kõvasti peale aetud. Siiski möönas ta, et Adole olevat õnnetus juhuslikult tema väljendatud soovi järgi juhtunud. Pärast Tönnise ülekuulamise lõpetamist kohus konstateeris Tönnise vaimunõtrust vanaduse põhjusel.
Marri seletas kategooriliselt, et tema ja ta mees mingit nõidust ei tunne ja seda kasutanud pole. Tönnise tunnistus tema vastu ülemkirikueestseisjate ees olnud tingitud soovist ise hädast pääseda. Küll uskuvat ta, et on inimesi, kes nõidust oskavad, sest paljud tõendavat seda.
21. märtsil istungi jätkumisel kuulati üle Uugla talupoeg Orro Jürri. Ta kuulnud, et olevat üles antud, nagu oleks vana Tönnis tema ära nõidunud. Kaheksa aasta eest pulmas viibides kannatanud ta kehavalusid, pole aga seda üsna loomulikku nähtust kunagi Tönnisele süüks pannud ega seda teha võinudki, sest et tal Tönnisega mingit tüle pole olnud. Ta ei teadvat üldse, kas on inimesi, kes nõiduda oskavad. Täiesti vale olevat ka süüdistus Willowerre Mardi kohta, nagu oleks ta kirikukerjuse Orro Jürri surnuks nõidunud. Tunnistaja kuulnud alles nüüd esmakordselt, nagu oleks vana Jürri nõiduse kätte surnud, ehkki ta surnuga ühes talus koos elutsenud ja Jürri seal surnudki. Vana Orro Jürri olnud väga haiglane ja piinelnud kaksteist aastat kehavaludes.
Willowerre Mart tõendas, et ta ei oskavat nõiduda ega tundvat loomulikke ega üleloomulikke kunste, millega saaks kaasinimesi kahjustada. Ta polevat Orro Sauna Jürri ega kedagi teist surnuks nõidunud ega ka kunagi sellega kiidelnud. Need, kes seda temast ütlevad, astugu üles ja tõestagu seda. Kas vana Tönnis nõiduda oskab, seda ta ei teadvat. Alati ei võivat uskuda, mis inimesed räägivad. Tema vähemalt ei olevat veendunud, et nõidus võimalik oleks.
Kohtuotsus kuulutati 15. juulil. Kohus mõistis Tönnise, Marri ja Mardi kõigist süüdistusist täiesti vabaks ja lahti. Otsust motiveeriti järgnevalt. Ado kahtlus, nagu oleks Tönnis temale sisaliku sisse nõidunud ja sellega suurimaid valusid põhjustanud, on seda alusetum, et see, mis Adol olnud, on loomulike juhuste tulemus, sest 1) Ado ei ole saanud näidata ühtki küllaldast põhjust, mis tõukaks Tönnist Ado hukatusele viivatele tegevustele; 2) Ado terve kahtlus põhineb sel, mis teised inimesed Tönnisest rääkinud; 3) Adost esile tulnud ja kohtule ettenäidatud ese ei tõenda nõiduse olemasolu, sest et esiteks seda mitte päriselt sisalikuks ei saa pidada, teiseks pole selgunud, kas arvatav sisalik Tönnise tegevuse tõttu või muudel loomulikel asjaoludel esile tulnud, kolmandaks pole ebaharilik ega füüsiliselt võimatu, et „insektid” inimese kehas elavad, toituvad ja kasvavad; 4) Uugla talupoeg Orro Jürri täielikult eitab, et Tönnis ta ära oleks nõidunud; 5) Tönnis end pakkunud vannet andma, et ta ei oska nõiduda, ega kunstidega kellelegi halba teha, ka kohtulikult seletanud, et ta tunnistused ülemkirikueestseisjate ees enese ja oma naise suhtes täiesti põhjendamatud olnud; 6) asja harutamisel selgunud, et Tönnis kõrge ea tõttu on nõrga mõistusega, mille pärast temale ülemkirikueestseisjate ees antud valetunnistuse pärast teenitud karistus ära jätta tuleb ja et Tönnisel põhjust olnud temal asetsevat nõidusekahtlustust ennem ülal hoida kui kummutada, sest et ta seeläbi rohkem andeid kogukonnalt saanud.
Mis puutub Uugla talupoega Willowerre Marti, siis on tema peale tunnistaja Tönnis kohtus seletanud, et tema teadmise järgi keegi vana kirikukerjust Orro Jürrit ära pole nõidunud. Ka on Uugla talupoeg Orro Jürri tõendanud Mardi süütust, mis kaalub seda enam, et mainitud Jürri on surnud kirikukerjusega ühes talus elutsenud, ega ole kuulnud selle nõidumisest ei sellelt eneselt ega teistelt. Ka on Mart ise vandega tõendanud, et ta ei tunne nõidust. Et kohtualuste süütus seda selgemalt päevavalgele tuleks ja sealne talurahvas edaspidiseks kasutust hirmust vabastataks, seks peab kohalik pastor järgmisel pühapäeval pärast jutlust tervenisti kogunenud kogudusele selle otsuse sisu teada andma, kuid ühtlasi hoolikalt südamele panema, et rahvas hoiduks kurjadest ja lubamatutest kunstidest, millega võiks ligimesi kahjustada, ja inimesi hoiatama, et nad ebausule ruumi ei annaks, vaid hoiaksid kinni usu põhitõdedest ja loeksid pühakirja, et selle tulemusena Jumala au nende seas elaks ja mitte kohut edaspidi valede ja tühiste kaebustega ei tületa taks.
See otsus läks Eestimaa ülemmaakohtule seisukoha võtmiseks. Ülemmaakohus kinnitas otsuse 3. novembril esitatud kujul selle muudatusega, et Tönnis selle eest, et ta tema vastu olemasolevat nõidusekahtlustust hoidis ülal ja oma tunnistuse järgi tarvitas sõnu, millega uskus ligimest kahjustavat, ja et ta kirikukohtu ees ilmset ebatõtt ette kandnud, allutati karistusele. Olles ära teeninud kehalise karistuse, see asendati siiski, arvestades ta kõrget vanadust, kiriku kariga.
Järgneva nõiaprotsessi tegevustik toimub Lõuna-Viljandimaal. 1. VI 1787 Ilmus Pärnu-Viljandi alamkorrakohtusse Tarvastu taluperemees Pilli Usse Peet, kes kaebas:
Kaheksa päeva enne maarjapäeva samal aastal sõitnud ta Kärstna mõisa hobust müütama. Kaup polevat sobinud ja ta asunud koduteele. Mööda sõites kohanud ta „Nachkila” veskil teist Tarvastu taluperemeest Woesso Toeppasky Adot, kes seal tema hobuse ära nõidunud. Vaevalt koju jõudnud, muutunud hobune nii vigaseks, et ta vaevalt heinu maast kätte saanud, ja olevat praegugi ses olukorras. Et Toeppasky Ado ta hobuse ära nõidunud, kuulnud ta ka Micko Peter Jaacki käest, kellele seda Ado vend rääkinud. Kord teel kohanud kaebaja Adot ja palunud teda hobune jälle terveks teha. Seepeale andnud Ado talle sellise kõrvakiilu, et ta kõrv verd jooksma hakanud ja ta veel nüüd sellest kõva kuulmisega on. Ka öelnud Ado, et ta nõidunud hobuse selle eest, et kaebaja Ado hobuse esimesena ära nõidunud. Kaebaja võivat Jumala ja kohtu juures vanduda, et ta pole seda mitte teinud. Kevadel karja välja lastes murdnud hundid kaks vasikat. Kõige imelikum olnud see, et kaebaja eriliselt kuri ja südikas koer huntidele midagi pole teinud, vaid nendega seltsides ühiselt vasikad ära söönud. Samal õhtul murdnud hundid tal ühe varsa. Kolm päeva pärast lihavõtteid kaotanud ta kaks lehma, kes sisikonna välja ajanud. Kuna Toeppasky Ado tookord, kui kaebaja temalt hobuse pärast aru pärinud, ähvardanud ta veised ja kõik muu surnuks nõiduda, mida võivat mainitud Jaack tõendada, siis uskuvat ta, et kõik need õnnetused on Ado poolt talle saadetud. Ka nõudis kaebaja hüvitust kõrvahoobi eest, mille tulemusena ta praegugi alalise peapöörituse all kannatavat.
Kohus eeltoodu põhjal andis kaebusele käigu. Järgmisel päeval kuulati üle süüdistatav. Toeppasky Ado, 40 aastat vana, tõrjus tagasi süüdistuse nõiduses. Polevat midagi üleloomulikku selles, kui loomad kärvavad. Niisama loomulik olevat hobuse vigasus, sest Peet lasknud hobuse ruunata ja siis kohe sellega pika tee ratsutanud, millest loomale haigus tekkinud. Ka polevat ta ise nõidumisega kiidelnud ega ähvardanud Peeti ja ta loomi ära nõiduda. Peet jäi siiski oma süüdistuse juurde ja palus rea tunnistajaid, kes ta väiteid tõestada võivat, üle kuulata.
Tunnistajate ülekuulamine 17. juunil tõi järgmisi asjaolusid ilmsiks. Peedi teenijatüdruk Marret seletas, et ta ei teadvat nõidumisest midagi. Tema perenaine ja kaebealuse naine neednud teineteist vastastikku. Et siis kõiksugu õnnetusi kord ühele, kord teisele juhtunud, olevat usutud, et nad teineteist ära on nõidunud. Peedi loomade lugu olnud loomulik, sest loomatoitu olnud vähe ja kari aetud seepärast varakult välja. Ka pole hundid mitte üksnes tema peremehele, vaid kõikjal kahju tekitanud. Hobune muutunud vigaseks seepärast, et teda liiga vara ruunamise järel kasutatud. Küsimusele, kas Ado ja Peedi naised nõidade juures olnud, vastas tunnistaja, et nad küll ähvardanud teineteist, kuid pole nõidade abi otsinud. Ka olnud Peet alati kõva kuulmisega.
Leppieko Matzi õde Marret teadis rääkida, et tema perenaine Pilli Usse Peedi naine kuulnud, et Ado naine teda sajatanud ja saatnud seepeale Marreti kuulama, mis Ado naine ütleb. Marret läinud sinna. Ado naine küsinud temalt, kas „Pistri Tont” nende majja tulnud. Kui tütarlaps jaatavalt vastanud, soovinud Ado naine, et kurat Peedi majast kõik viiks, mis seal „karvaste jalgadega on veel enne jaanipäeva” ja ka hobuse karistuseks selle eest, et Peet nende hobust ära nõiduda tahtnud. Mõlema naise ähvardused olnud vastastikused.
Toeppasky sulase Hansu naine Mall seletas, et Ado naine Peedi naist süüdistanud ja lubanud teda koos ta mehega nii ära nõiduda lasta, et nad nagu Retznieko Hansu tütar sureksid, kui see ka tali ta viimase maksaks.
Tarvastu talupoeg Micko Peter Jaack tunnistas, et tema kuuldes Ado pole Peeti hobuse nõidumisega ähvardanud. Esiteks Ado, siis Peet süüdistanud teist hobuse äranõidumises. Tunnistaja ise olnud nende kohtumisel veski juures, kus nõidumist Ado poolt, kes üldse hobusele liiga ligi ei pääsenud, olla ei saanud. Peedi hobuse vigaseks muutumist seletas ta samuti kui Peedi teenija ja Ado. Ka olnud Peedil alati raske kuulmine. Üldse olevat see kõik naiste loba. Woesso Toeppasky Johann, kaebealuse vend, seletas, et ta hiljuti esmakordselt Micko Peter Jaackilt tülest kuulnud. Muud ta midagi ei teadvat.
Edasi kuulati koos üle Peedi naine Ret ja Ado naine Marret. Mõlemad tunnistasid, et kuna nad uskunud, et nende mehed teineteist ära nõidunud, siis neednud ja sajatanud ka nemad teineteist ja teise loomi. Ado naine vabandas end sellega, et Peedi naine lasknud muna tema talli asetada ja mitmet puhku tema juurest soola, leiba ja villa laenata, mis asju talurahvas nõidumiseks vajalikuks pidavat. Seepärast soovinud ta Peedi naisele kurja, nüüd aga kahetsevat seda.
18. juunil kohus kuulutas otsuse. Toeppasky Ado mõisteti nõidumises ja löömises, mille tagajärjeks kõrvakuulmise osaline kaotus, õigeks. Motiivides leitakse, et 1) kõik tunnistajad eitavad nõidumisest midagi kuulnud olevat, loomad surid osalt toidupuudusel, osalt huntidest murtud, kuna hobune muutus vigaseks liiga varasest kasutamisest ruunamise järel; 2) nõidusekahtlustus tekkis sellest, et mõlemad naised teineteisele kõike kurja soovisid ja seejärel õnnetus juhtus; 3) ei selgu, et Ad’o või ta naine arvatavate nõidade juures oleksid abi otsinud; 4) kõrvakuulmise kaotus on kaebaja poolt valesti üles antud, kuna kõigi tunnistajate järgi ta alati sellise kuulmisega olnud. „Siiski tuleb aga niihästi kaebajat Pilli Usse Peeti ja selle naist, kui ka kaebealust Woesso Toeppasky Adot ja selle naist… pastori poolt kogunenud koguduse ees nende kõrgeimal määral patuse needmise ja sajatamise pärast tõsiselt käsile võtta ja manitseda ja neile paremat õpetada, et kohut edaspidi sääraste usku ja meie aegade valgustust häbistavate kaebustega ei tületataks.”
Väga kergesti sattusid nõidusekahtlustuse alla naised, eriti vanemaealised – nähtus, mille põhjusi tuleb otsida rahva ebausus, kuid mis kalduvust toetas ka kiriklik doktriin. 18. VI 1799 pöördus kreisifiskaal Rathlet Viljandis Pärnu maakohtu poole kirjaga, milles teatas, et kõrtsipidaja Pfeifer’i juures Viljandis teeniv naine Ann, kes varguse pärast Viljandi magistraadis uurimise all seisnud, andnud üles Viljandi mõisa sepa Michel Kulbars’i naise Addo (resp. Eddo, Edde) selgeltnägijana, kes nõidusega tegemist teinud. Selle kirja põhjal otsustas Pärnu maakohus 23. juulil juurdlust alustada. Asja arutamine leidis järgmisel päeval aset. Ann tunnistas, et eelmisel talvel Pfeiffer’i juures suure pesu ajal paar särki kaduma läinud,. Ta pöördunud Addo poole palvega varast selgitada. Addo teinudki seda ja tunnistanud mõningate toimingute järel klaassepp Koljo teenija vargaks. Addo, 66 aastat vana, tõendas, et ta öelnud seda vaid naljaks ja kasutanud seejuures võtit ja piiblit. Kohus otsustas Addo käitumist kõige teravamalt laidetavaks pidada ja talle selgitada, et kui ta veel kord peaks selliseid „lapsikusi” ette võtma, ta siis kehalise karistuse alla langeb, mis käesoleval juhul tema iga arvestades ära jääb.
17 aastat pärast praegukäsiteldud lugu tuli toime Harjumaal protsess, mis laadilt komplitseeritum ja hoopis arvukama tegelaskonna oma keerisesse kiskus. Lõuna-Harju adrakohtuniku ettekande põhjal 27. IV 1816 Eestimaa kubermanguvalitsus tegi Harju meeskohtule ülesandeks kirjaga 3. maist uurimist alustada talupoeg Jacobi ja Vana-Harmi naise Anne vastu arvatava nõidumise asjas. Adrakohtuniku juurdlusprotokolli ja järgnevate kohtuistungite uurimiste tulemusena rekonstrueerus järgmine sündmuste käik.
Vana-Harmi ümbruskonda ilmus ümberhulkuv talupoeg Jacob alias Jürri, 45 aastat vana, kellel nähtavasti peatuluallikaks oli aadrilaskmine. Tema isiku, õige nime ja päritolu kohta ei õnnestunud ka hilisemal juurdlusel midagi kindlaks teha, kuna kahel puhul tema antud seletused kontrollimisel valeks osutusid ja ka vaimuliku manitsuse abil temalt tõde ses asjas teada ei saadud. Asudes perenaise Anne kutsel Lülle tallu, ta hakkas levitama kuuldusi, nagu oskaks ta varguste puhul teo sooritajat kindlaks määrata. Sellest kuulis Waino Mardi sulase Mardi lesk Ann, 33-aastane, kellelt eelmisel aastal küünlapäeva ümber üheksateist tükki lõnga varastatud. See pöördus nüüd kaebealuse poole palvega varast ja varastatud lõnga üles otsida, millega Jacob tasu eest nõustunudki. Nagu ta hiljemini tunnistas, märganud Jacob kohe sündmuse jutustusest, et Ann ise Ue Toa Jürri Tönno naist Anno kahtlustanud. Selle kohta asus Jacob andmeid koguma. Järgmisel päeval hakkas ta suure hulga inimeste juuresviibimisel varast selgitama. Seletades kõike enda ees seisvalt viinaklaasilt nägevat, kirjeldas ta Anno kohta kogutud andmete põhjal, kui palju vargal lapsi, milliseid loomi ja mis värvi jne. Seejärel tõendas ta, et võivat vargale kolme liiki kahju tekitada: 1) et ta metsades ringi peaks hulkuma, 2) et ta end peaks surnuks jooma, 3) et ta igavesti peaks varastama. Siis küsis ta kahjusaajalt, mis ta vargale tegema peaks. See soovinud vaid, et varas toogu talle varastatud lõng tagasi, muud kurja polevat vargale teha tarvis. Seepeale muretses Jacob Aela kõrtsis viina, lisanud sellele oma tõenduse järgi mõne tilga sulatatud vaha tükist, mis temalt hiljemini kohtulikult ära võeti ja keemiliselt analüüsiti, ning veidi püssirohtu. Segatisest tilgutanud Jacob 9 tilka leivatükile ja andnud nii viina kui leiva Hinrichi lese Anne kätte, kes Waino Mardi sulase Mardi lese Anne juures elutses, käsuga see Tönno naise Anno kätte toimetada, et viimane seda maitseks. Hinrichi lesk Ann täitis ülesande järgmise päeva hommikul. Anno joonudki viinast, samuti ta kaks last ja tema juures elutsev vabadikunaine Lamba Marri, leiva jaganud aga viimaste vahel. Veidi aja pärast hakkasid Anno, ta lapsed ja Lamba Marri kehas valusid tundma. Keskpäeval laskis nüüd Jacob Anno Aela kõrtsi kutsuda ja tegi siin temale ettepaneku vargus üles tunnistada. Anno keeldumisele järgnes sõnavahetus, ilma et asi oleks lahendunud. Kaebealune läks seepeale sealt ümbruskonnast ära Kuimetsa. Sealt laskis Anno tema oma mehel tagasi tuua, et ta tema, ta lapsed ja Lamba Marri terveks arstika Jacob muretsenud puhast viina, kaapinud sinna sisse natuke oma küüntest ja andnud seda haigetele juua sõnadega: „Kui teie minust haiged olete, saate ka minust terveks.” Haiged tervenenudki ja Jacob pöördus tagasi Kuimetsa.
Asja arutamine ja hulgaliste tunnistajate ülekuulamine vältas kuid. Otsus kuulutati 9. detsembril samal aastal. Mõisteti: karistada Jürrit alias Jacobit maarahva ebausule ja teadmatusele tuginevate pettuste eest kahel pühapäeval kirikupostis Kose kiriku juures kogunenud talupoegkonna ees mõlemal korral kümne paari kepihoobiga, selle järel passita hädaohtliku ümberhulkujana, kes pole suutnud esitada mingit tõendist oma isiku kohta, 23. XI 1797. a. senatiukaasi alusel nekrutiks anda, või juhul, kui ta selleks kõlbmatu, Siberisse asumisele saata; Waino Mardi sulase Mardi lesk Ann vabastada kuritahtliku kaasaaitamise kahtlustusest, siiski teda kui ka Lülle Anne ja selle meest Lülle Hansu, Hinriehi leske Anne ja Aela kõrtsinaist Marrit karistada karmi kohtuliku noomitusega selle eest, et nad osalt otseselt, osalt kaudselt Jürri Jacobile tema pettuste juures kaasa aidanud ja teda mitte ainult kohe kinni võtnud ja kohtu kätte toimetanud, vaid koguni rumala kergeusklikkusega tema valelikke kiitlemisi uskunud ja neid karistusväärse nõrkusega sallinud; seda kantslist otsuse kuulutamise juures rõhutatult märkida.
Otsuse motiveerimine on väga huvitav. Kohus leiab, et käesoleval juhul pole tegemist nõidusega, nagu seda kehtivad seadused ette näevad kuna seaduses esinev nõiduse mainimine nii sünnib, nagu oleleks nõidus tõesti üleloomulike jõudude abil teatavate nähtuste esilekutsumises vaid see liik süütegusid on loomulikul viisil üldiselt kriminaalsüütegude hulgast kõrvaldatud, nii ka seaduses ettenähtud karistus käesoleval juhul enam rakendamist ei või leida. Siiski on Jürri Jacobi poolt sooritatud kuritegu kõrgeimal määral hädaohtlik pettus ja kuulub sellisena karistamisele. Mis puutub mürgistusse, siis pole asi nii tõsine nagu esimesel hetkel näis, vald arvatav haigustumine on emba-kumba kas välja mõeldud kättemaksuks Mardi lese Anne vastu või tõenäosemalt ebausu tõttu kõrgendatud kujutlusvõime product, sest 1) viinale lisatud vahas keemilise analüüsi juures mitte midagi haigusttekitavat ei leitud. 2) Eestimaa meditsinaalvalitsuse arvamuse järgi võimatuks tuleb pidada, et üks ja sama vahend nii lahkuminevaid mõjusid esile võiks kutsuda nagu Anno tunnistanud, et ta ise südamehäireid lapsed kõhuvalu Lamba Marri aga verejooksu saanud 3) kreisiarsti tõenduse järgi on Anno haigus lihtsalt hüsteeriline nähtus, mida pahandamine halvendanud laste haigus pühadeaegsest mao ülekoormamisest. Lamba Marri haigus aga seesmistest füsioloogilistest põhjustest on tingitud. Neil põhjustel tuleb kaebealuse eksimust vaadelda omakasupüüdlikel eesmärgel sooritatud pettusena ja seda vastavalt karistada. Kaebealune on kuritahtliku silmapette abil katsunud nõrga rahva meeli segada ja nende ebausku oma huvides ära kasutada; Edasi tema piiramatud ilma asjatundmiseta ettevõetud aadrilaskmised ja teised vägivaldsed arstimised võivad tema kaasinimestele elukardetavaks osutuda. Ta oleks kahjulikuks ees kujuks ümbruskonnale ja seepärast tuleb ta kahjutuks teha. Mardi leske Anne tuleb vaadelda ebausu ja teadmatuse läbi pimestatud isikuna, kes veel kohtu ees tõendanud end kindlasti uskuvat, et inimene võivat üleloomulike vahendite abil teise inimese salajast tegu ja tahtmist uurida ja teda sõnamise läbi oma tahtele allutada. Tunnistajate seletustest ja tema tegevusest nähtub, et tema puhul tegemist ei ole kurja tahtega, vaid ilmse hingehaigusega. Seepärast tuleb ta õigeks mõista. Temale ja ülejäänud otsuses mainitud asjaosalistele tuleb aga teha karm kohtulik noomitus kergeusklikkuse eest. Kohalik pastor peab otsuse väljakuulutamisel juhust kasutama seda laadi kahjuliku ebausu vastu rõhutatult kõnelda ning oma koguduse vaateid selle üle võimalikult valgustama. Eestimaa ülemmaakohus kinnitas ülaltoodud otsuse 28. dets. s. a. selle muudatusega, et Jacobi karistust vähendati viieteistkümnele paarile kepihoobile.
Praegukirjeldatud protsessid langevad ajavahemikku aa. 1771- 1816, niisiis ajastusse, mil suur liikumine ideede maailmas, mida tunneme valgustuse nime all, oli end juba maksma pannud ja ühtlasi tervele ajastule oma pitseri peale vajutanud. Valgustus on tsesuur, mis eraldab praegu vaadeldud tõsiasju nõiaprotsesside klassikalisest ajastust. Sellele tagasivaadet tehes praegu vaadeldud sündmuste aspektilt, oskame esitatud tõsiasju õieti väärtustada. Kuigi vastav materjal Eesti ala kohta pärast XVII sajandit liiga vähene ja lünklik on selleks, et püstitada üksikasjalisi teese probleemi kohta, võimaldavad ka esitatud andmed mõningaid konsekventse tõmmata.
Kaht ajastut võrreldes leiame sarnasusi, kuid ka lahkuminekuid. Näeme, et ka XVIII sajandil ja koguni XIX sajandi alguses kohtupraktikas esineb süüdistus nõidumises, kaebealused tunnistavad enda osavõttu nõidusest (Tönnise ülestunnistus ülemkirikueestseisjatele, mille ta küll hiljemini meeskohtus tagasi võttis). Kuid me ei kohta esitatud materjalis ühtki tulesurma määravat otsust, mis nii tüüpilised XVI-XVII sajandi nõiaprotsessidele. Ka ei leia me jälgi lepingust nõiduses kahtlustatu ja kuradi vahel, mis moment nõidususu õitseajastu protsessides nii suurt osa mängib. Teostunud olukorramuutused omavad mitmesuguseid põhjusi. Ülevaatlikkuse huvides nimetagem ühtesid välisteks, nagu õiguslike normide muutumine, teisi seesmisteks, nagu maailmavaate areng, kusjuures tuleb silmas pidada, et tegelikkuses need põhjused üksteist vastastikku mitmeti on mõjustanud.
XVII sajandi lõpus hakkas vaimselt juhtivates ringkondades ikka selgemini kuuldavale tulema hääli nõiaprotsesside absurdsusest ja loogikavastasusest. Amsterdami reformitud kiriku jutlustaja dr. theol. Β. Βekker’i sulest ilmus 1691.-1693. a. suur töö ,,De betoverde Wereld”, milles autor süstemaatiliselt ümber lükkas nõidususu doktriinid. Töö ilmus mitmes keeles paljudes trükkides ja äratas suurt tähelepanu. Sama suunda arendas Halle professor Τhomasius XVIII sajandi alguses mitmetes käsitlustes. Muidugi ei puudunud vastuväitlejad ja Bekker koguni vallandati oma õpetuse pärast ametist. Otsustav samm oli siiski tehtud ja nõiaprotsesside õigustajate autoriteetsete kriminalistide, kelle hulgast nimetagem Carpzow’i ja Brunnemann’i Saksamaal XVII sajandil, õpetusse löödud mõra laienes üha. See asjaolu hakkas järgneval ajastul kajastuma ka seadusandluses. Preisis tegi 1714. a. korraldus ja 1721. a. seadus, Austrias Maria Theresia tegevus nõidade tagakiusamisele kui ka mitte õiguslikult, siis ometi praktiliselt lõpu. Viimne hukkamine nõiduse süüdistuse alusel saksa keele piirkonnas leidis aset Šveitsis Glaruses 1782. a. Daatumid teiste maade suhtes varieeruvad. Vastavad normid seadustes püsisid küllalt kaua, kuid neid hakati teisiti tõlgendama. Toodud 1816. a. protsessi otsuse motiivides mainib kohus otseselt, et seadustes ettenähtud normid neis asjus juba ammugi enam õigusemõistmises rakendatavad ei ole.
Kõige suuremat tähtsust omas uuemate juriidiliste arusaamade kajastus tortuuri kõrvalejätmisena nõiaprotsessides. Vastava arengu jälgimine ei kuulu siia. Käesoleva teema seisukohalt on vaid tähtis märkida, et esitatud protsesside puhul meie enam ei leia piinamise tarvitamist. Tortuur oli vahend, mis protsessis kohtunikule kõik võimalused kätte andis, süüdistatavale aga ei mingit. Selle abil võis kohus kaebealuselt kõik soovitavad ülestunnistused saavutada; pääs kaebealusele, kellelt kohtunik soovis enese süüditunnistamist, oli praktiliselt väljaspool võimalikkuse piire. Tönnise pääs tulesurmast XVII sajandi oludes oleks üsnagi ebatõenäone. On õige, et enese süüditunnistamise maaniat, mis nii silmahakkav varasemates nõiaprotsessides, ei põhjustanud niipalju kaebealuste haiglane kujutlus või autosugestioon enese nõidusest osavõtust, kui hirm eitamise pärast ikka uutele piinaprotseduuridele ohvriks langeda.
Kui edasi minna seesmiste põhjuste, nagu neid defineerisime, vaatlemisele, siis tuleb konstateerida, et kõigist tähtsaim oli üldise mõtteviisi areng. Renessansiga alanud immanentne elukäsitus tiivustas loodusteadusi varemaimamatule edukäigule, millest omakorda sugenes nende mõju intellektuaalses maailmas valgustusajal. Valgustuse ideed, olles saanud kindla kuju üksikutes juhtivates peades, avaldasid mõju järjest suuremale hulgale. Areng niisiis ülalt alla levides murendas nõidususu elemente, millest XVIII sajandil veel nakatatud olid laialdased ringkonnad. Seda tõendab ka esitatud materjal. Mainitud protsessides rida asjaosalisi tunnistavad, et nad usuvad nõiduse võimalikkust. See ei tarvitse meid talupoegkonna juures imestama panna, kui kuuleme, et 1808. a. keegi mõisnikuproua kibedasti süüdistab oma talupoega tema karja hävitamises nõiakunsti abil. Seevastu õigusemõistjate juures on teine olukord. Välja arvatud Lääne-Nigula ülemkirikueestseisjad, kelle protokollist ilmneb iseloomustav joon, et kaebealuseid püütakse ülestunnistamisele mõjutada, kõigil teistel juhtudel kohtunikel enestel näib puuduvat täielikult usk nõiduse olemasollu. 1771. a. kohus soovib otsusega kaasa aidata selleks, et edaspidi kohut valede ja tühiste ebausust tingitud kaebustega ei tületataks. 1787. a. nimetatakse nõidusekaebust otseselt oleviku valgustust häbistavaks nähtuseks. Üldiselt manitsetakse asjaosalisi ebausklikkuse eest.
Valgustuse mõju ilmneb veel kiriklike kaalutluste puudumises. Lepingust kuradiga, kui spetsiifiliselt kiriklikust motiivist, mis nõiaprotsessides enne XVIII sajandit nii tüüpiline, ei ole esitatud näidetes juttu. Kui eespool nägime, mülene tihe side valitses kiriku ja nõidususu vahel, siis tuleme siit järeldusele, et mõlema teguri tähtsuse püsimine või langemine pidi toimuma käsikäes. Näemegi, et valgustuse kandvad isikud, eesotsas Voltaire’iga, võideldes iganenud ideederingi kammitsast väljapääsemise eest ühtaegu pöörduvad kogu jõuga kiriku liigmõju vastu. See oli õigustatud seisukohavõtt, sest kus kiriku ainumõju rahva vaimuelu juhtimisel kauem püsis, seal esines ka nõiaprotsesse kauem. Mehhikos põletati veel 1877 ühel päeval viis nõida kohtuotsuse põhjal. Kiriku ühiskondliku tähtsuse vähenemisega nõiaprotsessid kaotasid oma varasema iseloomu. Nõidususk rahvaebausu osana jäi jaoti meie päevini püsima, kuid nõiaprotsessid degenereerusid petmis- ja soolapuhumissüüdistusiks. Kui süüdistusi nõiduses veel tõstetigi, siis lõppesid need õigeksmõistvate otsustega, või allutati karistusele ainult kõrvalasjaolud, nagu pettus. See areng oli Eesti alal XVIII sajandi viimaseks kolmandikuks teostunud.
Allikas: “Nõiaprotsessidest Eestis XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi alguses.”, Lemmit Mark, Ajalooline Ajakiri nr. 1/1938
